Kus elab õnn?

Ellen Niit on kirjutanud, et /...õnn on inimese enda teha, sünnib tema mõtetest ja teost.../ ("Õnn", 1946). Viimase 5-10 aasta jooksul on Eestis oluliselt rohkem hakatud rääkima enesearengust ja spirituaalsusest -  kohalolekust, külgetõmbe seadusest, mõtete jõust, iseenda armastamisest, õnnelik olemisest. Edukuse mõista hakkab läbi selle muutuma. Enam ei ole edukas see, kes on töönarkomaan, vaid see, kes suudab oma elu tasakaalus hoida. Meie ise loome oma elu. Sellekohast kirjandust on saadaval raamaturiiulite kaupa, võimalik on minna kursusele või lugeda artikleid, mida interneti avarused pakuvad.  Informatsiooni on palju, tuleb olla vaid piisavalt tark, et sealt endale kasulik välja sõeluda.

See sama Ellen Niidu luuletus, mille ma kunagi põhikooli ajal deklameerimisvõistluse jaoks pähe õppisin, pani mind nüüd mõtlema, et tol ajal meil siin sellist kirjandust ja informatsiooni tegelikult praktiliselt ei liikunudki. Ometi inimesed küsisid ka siis, et milles võiks õnn peituda? Nad mõtisklesid selle üle ja kirjutasid sellest. Võib-olla tõesti oli õnne definitsiooni üle arutlemine enamasti kunstinimeste lõbu ja pärusmaa, kuid ma usun, et ka tavalised inimesed peatusid vahel ja mõtlesid sellele. Täna, kogu selle informatsiooni tulva all, kipub kõik jääma pealiskaudseks. Kas ma ka tegelikult küsin endalt, et mis see on, milles peitub minu jaoks õnn? Kui mind teeb õnnelikuks päeva alustuseks hommikul pool tundi kohvitassi seltsis telekat vaadata, siis see on ju suurepärane. Õnn saab ja võib peituda ka pisiasjades. Kui ma jään alati enda vastu ausaks, siis  võib õnn tähendada ükskõik mida. Raamat saab meid õpetada teadvustama ja endale tähelepanu pöörama, kuid oma enda õnnevalem tuleb ikka ise välja töötada. Ehk see luuletus oligi Ellen Niidu viis, kuidas enda valem sõnadesse panna.

 

"Õnn"

Õnn on inimese enda teha,
sünnib tema mõtetest ja teost.
Elab meeltes, südames ja kehas,
võrsub töökast, tahtekindlast peost.

Meie õnn ei ela võõrais linnus,
kaugeil saartel, külades ja teil,
ei, ta elab püsivuses, innus,
elab kodukoldeis, elab meis.

Õnn on inimese käterammus.
Raskusteski kätkeb õnne eos.
Õnn on mõistuse ja kindla sammu,
Töö ja rõõmu katkematu seos.

/Ellen Niit, 1946/