Piirilinnas

Juba nädal enne oli vaikselt tunda, et tervis ei ole päris korras. Päeva jagu enne lendu lõi aga nohu siis lõpuks korralikult välja. Hea ajastus. Üle 20 tunnise reisimise muutis see üsna ebamugavaks. Samuti olid esimesed päevad tänu tervisele ja ajavahele väga väsitavad.

Esimesel hommikul tervitas meid hotellis tuletõrje alarm. 6.30 kohaliku aja järgi hakkas järsku selline huilgamine. Välja liikudes selgus, et hotell siiski ei põle ja sireenist hoolimata jätkati rahulikult oma tavapäraste tegevustega. Lõpuks tuli keegi ja lülitas alarmi ka välja.

 

El Paso kontorisse jõudes selgus, et seal on ka väike ikaldus. Nimelt vingugaasi (CO) näitajad olid liiga kõrged. Pool päeva jooksid seal inimesed mõõdikutega ringi ja enamus inimesi saadeti koju.

 

Söögist

Portsjonid on suured ja juba eelmisest korrast oli näha, et ma jaksan süüa ära umbes poole. Seega tundsin ma ennast pidevalt veidi süüdi, et ma raiskan toitu. Ainuke kord, kus ma tundsin, et kõik on täiesti tipp-topp oli ühes mereandide restoranis, kus sõin grillitud krevette riisiga. Portsjon oli paigas ja maitsed samuti.

Siin mõned stiilinäited:

 

El Paso

Päikeselinnaks ristitud El Paso´l on ka pilvisemaid päevi. Teisipäev ja kolmapäev osutusidki nendeks. Kolmapäeval sadas isegi vihma, seda pidi El Pasos ja Juarezes vaid loetud päevad aastas juhtuma. Eestlased toovad ikka reisides vihma kaasa, meile kohe ei meeldi, et teistel võivad olla paremad ilmad kui meil :) Soe oli siiski jätkuvalt ja see oli positiivne. Kuigi ka seal hakkas saabuma sügis, sest hommikused temperatuurid olid kaheksa kuni kümme kraadi, mis päevaks tõusid üle kahekümne.

El Paso ise on madalate majadega mägede vahele ära hajutatud linn. Õhtul kaugusesse vaadates ei paista tuledele lõppu tulevat, sest El Paso läheb sujuvalt üle Juarez´eks.  El Pasos elab 600-700 000 inimest, Juarezes aga 1,5 miljonit.

 

 

Juarez

Silla ületamine läks mõlemal Juareze külastamise päeval suhteliselt kiiresti. Veidi kauem tuli oodata vaid teisel päeval El Pasosse tagasi sõites, kui tuli teha check-out ja sild, mida ületasime oli rahvarohkem. Piiri ületamiseks on linnade vahel mitmed sillad. Osad neist on tasuta sillad, need on alati üle koormatud. Siis on sillad, mis on nii autodele kui jalakäijatele tasulised, need on vähem koormatud. Lisaks on tihedatele ületajatele olemas ka nii nimetatud kiired read, mis peaks tagama eriti kiire ületuse. Esimese Juareze päeva õhtul üle silla tagasi USAsse kõndida oli minu jaoks teistsugune kogemus. Liikuda nagu kahe maailma vahel. Ma ei ole varem seda tundnud teiste piiriületuste puhul. Siin aga on see väga ilmekas, sest ülevalt sillalt avaneb vaade ees olevale El Pasole ja tagasi vaadates on näha Juarezt.

Juarezes sai mulle osaks minu elu esimene hispaania keelne arstikülastus. Kuna kodust kaasa tulnud nohu kõrvale tekkis ka päris piinav köha ja Juareze tehases on olemas kohapeal arst, siis arvasid kõik, kes mu köha kuulsid, et ma peaksin arstile ennast näitama. Arst vaatas kurku ja kõrvu, küsis tõlgiks võetud kolleegi abil, et kas mul on allergiaid ja mida ma praegu võtan. Allergiad pidavat seal suur teema olema, sest õhk on väga kuiv ja tolmune. Näitasin talle kodust kaasa tulnud ravimid ette, mille peale ta ütles, et jätkaku ma nendega ning andis mulle lisaks üha allergia ravimi turse leevendamiseks. Neljapäevaks oli mul inimese tunne tagasi, sest tervis oli parem ja ajavahe ei andnud enam ka tunda.
Lisaks üks huvitav tähelepanek. Nimelt peale lõunat oli tualettruum täis hambaid pesevaid inimesi. See pidi olema täiesti tavaline komme, et Mehhikos pestakse peale igat söögikorda hambaid ja tublimad kasutavad ka hambaniiti.

 

Nädal ise läks lennates nagu sellistel puhkudel ikka.