Montenegro

Sel kevadel hakkasid toimuma otselennud Montenegros Kotori lahe ääres asuvasse kuurortisse Tivat. Lend sinna kestab umbes 2 tundi ja 40 minutit. Seega väga hea variant esimeseks reisiks väikese lapsega. Juuni esimene nädal oli meeldivalt soe. Päeval keskmiselt 27 kraadi, öösel 18 kraadi. Vesi oli juba ujutav, umbes 20-22 kraadi.

Välisministeeriumi leht väidab, et tuleb ennast 24 tunni jooksul peale saabumist registreerida. Hotellid teevad seda ise, aga väiksemad majutusasutused ei pruugi seda teha. Meie palusime oma apartemendi omanikku, et tema seda teeks. Teine variant on ise politseijaoskonnas seda teha. Kaks täiskasvanut ja imik läks maksma 15 eurot (viibisime nädala). Samas riigist lahkudes ei tundnud keegi selle registreeringu vastu huvi, seega mine võta kinni, kas seda oli tegelikult ka vaja või mitte.

Auto broneerisime Sixt`is eelnevalt ette ja saime kätte lennujaamast. Nädal läks maksma 116 eurot. Tagatisraha oli 500 eurot. Lapsele turvahälli võtsime Eestist kaasa.

Esimese päeva automatk viis meid Kotori, mis asub Tivatist umbes 8 km kaugusel mäe taga. Kahe linna vahelise tee läbimiseks on rajatud tunnel, mis kiirendab oluliselt teekonda. Kotori vaatamisväärsused on Kotori laht, mäe otsa rajatud kindlus, milleni viib 1350 trepiastet ja vanalinn, mille müür rajati Veneetsia vabariigi ajal. Reisiajakiri Lonely Planet kuulutas rubriigis Best in Travel City 2016 selle Vahemere-äärse iidse sadamalinna kõige vaatamisväärsemaks ja ilusamaks reisisihtkohaks. Kuna meie reisisime sel korral poole aastase beebiga, siis kindluse juurde me ronima ei hakanud. Selle asemel jalutasime vanalinnas, mis on tõesti maagiline koht oma kitsaste tänavatega. Kui seinal rippuvatest konditsioneeridest mööda vaadata, siis võib ennast kujutada küll ajas tagasi rändavat. Lisaks poekestele ja kaubandusele on vanalinnas rohkesti söögikohti. Lõuna kahele läks maksma 22 eurot. Lisaks kasutasime juhust ja saatsime koju postkaardi.

Järgmisel päeval olime Kotoris tagasi, et minna lahele paadiga sõitma. Paadiga pakutakse erinevaid tuure, lühemad 1,5 ja 2,5 tundi ning pikem 3,5 tundi, mille jooksul sõidetakse läbi terve laht. 2,5 tunnine tuur maksis 15 eurot inimene. Privaatne tuur oleks maksnud 30 euri inimene. Kotori laht, mis paikneb kahe mäe, Orjen (1895 m) ja Lovćen (1749 m) vahel, on Euroopa kõige lõunapoolsem fjord. Vaated on tõepoolest kaunid. Sinise vee kohal kõrguvad rohelised mäed. Tuuri käigus külastasime Our Lady of the Rocks (Gospa od Škrpjela) saart, millel asub rooma-katoliku kirik ja kõrval olevat Perasti linna. Our Lady of the Rocks

saarega on seotud pidustused, mis toimuvad 22 juulil ja mille käigus viiakse saarele juurde kivisid. Legendi järgi sai see alguse sellest, et meremehed heitsid merre kive peale igat edukat merereisi koju jõudes. Sellega pidasid nad kinni vandest, mille olid andnud leides merest kaljult ikooni, mis kujutas Madonnat lapsega. Perastit, mis asub St. Ilija mäe (873 m) jalamil, mäletatakse vanadest aegadest rikka ja võimsa linnana. Praegu võis seal samuti tunnetada iidsete aegade hõngu ja mineviku suursugusust. 

Sõites Tivatist välja Petrovaci linna suunas, jõudsime Sveti Stefani saareni, mis asub Budva ja Petrovaci vahel. Selliseid saari, mis on maismaaga ühendatud kitsa maariba abil (tavaliselt on need rannakuhjevormid), nimetatakse tomboloteks. Praegu tegutseb tervel saarel hotell, mis on üks luksuslikumaid sihtkohti maailmas ja mida külastavad tihti ka suured staarid. Saarele saab ainult koos giidiga ja tuur maksab 20 eurot inimene.

Sealt edasi sõitsime Petrovaci ja läksime randa. See oli ka ainuke päev, kus peale lõunal hakkasid pilved koonduma ja umbes kella nelja paiku sadas korralikult vihma. Jõudsime esimeste piiskade tulles just söögikohta ja veetsime seal aega, kuni sadu oli peaaegu lõppenud. Välku lõi nii kõvasti ja lähedal, et ehmatasime mitu korda.

Budva linna sõitsime eraldi vaatama. Seal asub ka suur veepark, mis on ehitatud mäe jalamile. Algselt pidime seda külastama, kuid siis mõtlesime ringi. Budva linna vaatamisväärsuseks on sarnaselt Kotorile müüriga ümbritsetud vanalinn. Lisaks on mere äärde püstitatud kuju sarnaselt Taanis olevale merineitsile. Budvas on selleks baleriin.

Luštica poolsaar on Tivati lähedal ja see eraldab Tivati lahte Aadria merest. Ühel õhtupoolikul sõitsime poolsaart avastama. See on maaliline piirkond, kus autoga ringi sõites Saab nautida mereäärt, mägesid ja väikeseid asulaid.

Lovcen rahvuspargi külastus jättis kõige suurema mulje. Päev algas autosõiduga, mille teekond viis kurvilist teed mööda üles mäkke. Tee oli kohati üsna kitsas. Poolel teel avanes vaade Tivatile ja Kotorile, mida lahutab teineteisest mägi. Suur kruiisilaev Kotori sadamas paistis tikutopsist väiksem. Rahvusparki sisenedes on vaja tasuda 2 eurot inimese kohta, sissepääs on tähistatud ja piletiraha saamiseks peatatakse auto hetkeks. Sissepääsust edasi tuli  1540 meetrit merepinnast asuvasse mausoleumini veel sõita umbes pool tundi. Mausoleumis puhkab Petar Petrović Njegoš's  põrm, tegemist on poeedi

ja filosoofiga, kes juba eluajal valis selle koha välja oma viimaseks puhkepaigaks. Lisaks mausoleumile on sinna ehitatud ka ümmargune vaateplatvorm, mis meie külastuse ajal oli lausa peal pool pilvi. Sealne rahvusrestoran polnud veel täiesti avatud, kuid toitu juba serveeriti. Kaks suppi, kaks kohvi, õlu ja mahl läksid maksma 10 eurot. Reisi kõige odavam lõuna. 

Koos rahvuspargi külastusega sõitsime piirkonnas ring ja sattusime Rijeka Crnojevićasse ja Cetinjesse. Rijeka Crnojevićasse asub jõe ääres ja sealne

vaatamisväärsus on vana sild. Edasi Cetinje poole sõites avanes vaade Crnojević jõele, mis lookleb mägede vahel. Cetinje on Montenegro vürstkonna kunagine pealinn. Seal vaatasime Vlaška kirikut ja Cetinje kloostrit.

Tivati lähedalt avastasime ka ilusa lahesopis asuva ranna Plavi Horizonti. Kui enamasti on rannad kõik kiviklibused, siis Plavi Horizonti on liivarand. Seal veetsime ka oma viimase reisipäeva hommiku.