Lastega Soomes

Soome on lühikeseks puhkuseks väga hea sihtkoht. Vaatamist ja tegevusi seal jagub, samas saab sinna mugavalt ja kiiresti. Ööbimist sel korral booking.com abil leida ei õnnestunud. Parimaks variandiks osutus Airbnb. 198 euro eest leidsime kaheks ööks korteri kuuele inimesele Helsingi äärelinnas. Lisaks neljale täiskasvanule ja 10 ja 5 aastasele lapsele oli kaasas ka 8 kuune beebi, kellele võtsime voodi ise kaasa.

 

Linnanmäki ja Sealife veemaailm

Linnanmäkis jagub tegemist kõigile. Suvisel perioodil tuleb ka nädala sees arvestada järjekordadega. Meie käisime teisipäeval ja rahvast oli murdu. Üksik pilet on 8 eurot, käepael on 39 eurot. Saab osta ka piletite pakke: 6 piletit hinnaga 38 eurot. Käepaela omades saab osta Sealife pileti lisaks 8 euro eest. Mitmed just pisikestele mõeldud atraktsioonid on tasuta. Suurematele algavad atraktsioonid pikkusest 100-120cm. Kõige rohkem paistis olevat variante seal just teismelistele.

Beebide jaoks olemas ka mähkmete vahetamise ja toitmise tuba.

Sealife sissepääs asub Linnanmäki alal. Sinna  on tark osta piletid internetist, tuleb soodsam. Meie ostsime õhtuse sissepääsu (algab 17.00) piletid 10 eurot inimene. Kassast neid ei müüda ja neid saabki ainult internetist. Piisab nutitelefoni olemasolust ja krediitkaardist ning siis saab piletid vahetult enne sisenemist ära osta ja kassas lihtsalt ette näidata, kus tempel käele pannakse.

 

Serena veepark

Serenasse plaanisime terve päeva. Sinna sõidab Helsingist umbes 30-40 minutit. Koht polnud muutunud võrreldes sellega, kui kunagi lapsena seal 20 aastat tagasi käisin. Üksik pilet maksab 26,50 eurot. Perepilet on 102 eurot. Beebidele ja pisikestele on olemas sees bassein ja väljas laste ala. Toidukohad on Serenas kehvad. Valida on kahtlase välimusega kebab ja friikartulid või siis burgerid. Samas võib kaasa võtta ka enda pikniku korvi, mis tegelikult on väga hea mõte. Väljas on igal pool olemas lamamistoolid ja samuti saab murule teki laotada. Serena pakub ka majutust, seega suurema seltskonna puhul või mitme päevase viibimise korral on see hea valik, sest Serena piletid on ööbimise hinna sees.

 

Meresõit Kauppatorist

Kauppatori asub Eteläsatama läheduses ja sealt lähevad laevad erinevatele saartele nagu Suomenlinna ja Vallisaari. Meie sel korral Suomenlinna ei külastanud vaid otsustasime lihtsalt meresõidu kasuks, mis tegi ringi ümber Suomenlinna ja sõitis Helsingi ranniku ääres. Tuur kestis 45 minutit ja maksis 12 eurot täiskasvanu. Lapsed said tuurile tasuta. Valida oleks saanud ka pikema tuuri. Piisab, kui lihtsalt minna Kauppatorile kohale ja siis ise valida kellega ja kuhu sõita. Praamide ja veetaksode graafikud on tihedad. Parkimine Kauppatori parklas maksis 4 eurot tund. Seega kannatab tunni seal ka rahulikult parkida. Huvitav on ka sealne turg.

 

Montenegro

Sel kevadel hakkasid toimuma otselennud Montenegros Kotori lahe ääres asuvasse kuurortisse Tivat. Lend sinna kestab umbes 2 tundi ja 40 minutit. Seega väga hea variant esimeseks reisiks väikese lapsega. Juuni esimene nädal oli meeldivalt soe. Päeval keskmiselt 27 kraadi, öösel 18 kraadi. Vesi oli juba ujutav, umbes 20-22 kraadi.

Välisministeeriumi leht väidab, et tuleb ennast 24 tunni jooksul peale saabumist registreerida. Hotellid teevad seda ise, aga väiksemad majutusasutused ei pruugi seda teha. Meie palusime oma apartemendi omanikku, et tema seda teeks. Teine variant on ise politseijaoskonnas seda teha. Kaks täiskasvanut ja imik läks maksma 15 eurot (viibisime nädala). Samas riigist lahkudes ei tundnud keegi selle registreeringu vastu huvi, seega mine võta kinni, kas seda oli tegelikult ka vaja või mitte.

Auto broneerisime Sixt`is eelnevalt ette ja saime kätte lennujaamast. Nädal läks maksma 116 eurot. Tagatisraha oli 500 eurot. Lapsele turvahälli võtsime Eestist kaasa.

Esimese päeva automatk viis meid Kotori, mis asub Tivatist umbes 8 km kaugusel mäe taga. Kahe linna vahelise tee läbimiseks on rajatud tunnel, mis kiirendab oluliselt teekonda. Kotori vaatamisväärsused on Kotori laht, mäe otsa rajatud kindlus, milleni viib 1350 trepiastet ja vanalinn, mille müür rajati Veneetsia vabariigi ajal. Reisiajakiri Lonely Planet kuulutas rubriigis Best in Travel City 2016 selle Vahemere-äärse iidse sadamalinna kõige vaatamisväärsemaks ja ilusamaks reisisihtkohaks. Kuna meie reisisime sel korral poole aastase beebiga, siis kindluse juurde me ronima ei hakanud. Selle asemel jalutasime vanalinnas, mis on tõesti maagiline koht oma kitsaste tänavatega. Kui seinal rippuvatest konditsioneeridest mööda vaadata, siis võib ennast kujutada küll ajas tagasi rändavat. Lisaks poekestele ja kaubandusele on vanalinnas rohkesti söögikohti. Lõuna kahele läks maksma 22 eurot. Lisaks kasutasime juhust ja saatsime koju postkaardi.

Järgmisel päeval olime Kotoris tagasi, et minna lahele paadiga sõitma. Paadiga pakutakse erinevaid tuure, lühemad 1,5 ja 2,5 tundi ning pikem 3,5 tundi, mille jooksul sõidetakse läbi terve laht. 2,5 tunnine tuur maksis 15 eurot inimene. Privaatne tuur oleks maksnud 30 euri inimene. Kotori laht, mis paikneb kahe mäe, Orjen (1895 m) ja Lovćen (1749 m) vahel, on Euroopa kõige lõunapoolsem fjord. Vaated on tõepoolest kaunid. Sinise vee kohal kõrguvad rohelised mäed. Tuuri käigus külastasime Our Lady of the Rocks (Gospa od Škrpjela) saart, millel asub rooma-katoliku kirik ja kõrval olevat Perasti linna. Our Lady of the Rocks

saarega on seotud pidustused, mis toimuvad 22 juulil ja mille käigus viiakse saarele juurde kivisid. Legendi järgi sai see alguse sellest, et meremehed heitsid merre kive peale igat edukat merereisi koju jõudes. Sellega pidasid nad kinni vandest, mille olid andnud leides merest kaljult ikooni, mis kujutas Madonnat lapsega. Perastit, mis asub St. Ilija mäe (873 m) jalamil, mäletatakse vanadest aegadest rikka ja võimsa linnana. Praegu võis seal samuti tunnetada iidsete aegade hõngu ja mineviku suursugusust. 

Sõites Tivatist välja Petrovaci linna suunas, jõudsime Sveti Stefani saareni, mis asub Budva ja Petrovaci vahel. Selliseid saari, mis on maismaaga ühendatud kitsa maariba abil (tavaliselt on need rannakuhjevormid), nimetatakse tomboloteks. Praegu tegutseb tervel saarel hotell, mis on üks luksuslikumaid sihtkohti maailmas ja mida külastavad tihti ka suured staarid. Saarele saab ainult koos giidiga ja tuur maksab 20 eurot inimene.

Sealt edasi sõitsime Petrovaci ja läksime randa. See oli ka ainuke päev, kus peale lõunal hakkasid pilved koonduma ja umbes kella nelja paiku sadas korralikult vihma. Jõudsime esimeste piiskade tulles just söögikohta ja veetsime seal aega, kuni sadu oli peaaegu lõppenud. Välku lõi nii kõvasti ja lähedal, et ehmatasime mitu korda.

Budva linna sõitsime eraldi vaatama. Seal asub ka suur veepark, mis on ehitatud mäe jalamile. Algselt pidime seda külastama, kuid siis mõtlesime ringi. Budva linna vaatamisväärsuseks on sarnaselt Kotorile müüriga ümbritsetud vanalinn. Lisaks on mere äärde püstitatud kuju sarnaselt Taanis olevale merineitsile. Budvas on selleks baleriin.

Luštica poolsaar on Tivati lähedal ja see eraldab Tivati lahte Aadria merest. Ühel õhtupoolikul sõitsime poolsaart avastama. See on maaliline piirkond, kus autoga ringi sõites Saab nautida mereäärt, mägesid ja väikeseid asulaid.

Lovcen rahvuspargi külastus jättis kõige suurema mulje. Päev algas autosõiduga, mille teekond viis kurvilist teed mööda üles mäkke. Tee oli kohati üsna kitsas. Poolel teel avanes vaade Tivatile ja Kotorile, mida lahutab teineteisest mägi. Suur kruiisilaev Kotori sadamas paistis tikutopsist väiksem. Rahvusparki sisenedes on vaja tasuda 2 eurot inimese kohta, sissepääs on tähistatud ja piletiraha saamiseks peatatakse auto hetkeks. Sissepääsust edasi tuli  1540 meetrit merepinnast asuvasse mausoleumini veel sõita umbes pool tundi. Mausoleumis puhkab Petar Petrović Njegoš's  põrm, tegemist on poeedi

ja filosoofiga, kes juba eluajal valis selle koha välja oma viimaseks puhkepaigaks. Lisaks mausoleumile on sinna ehitatud ka ümmargune vaateplatvorm, mis meie külastuse ajal oli lausa peal pool pilvi. Sealne rahvusrestoran polnud veel täiesti avatud, kuid toitu juba serveeriti. Kaks suppi, kaks kohvi, õlu ja mahl läksid maksma 10 eurot. Reisi kõige odavam lõuna. 

Koos rahvuspargi külastusega sõitsime piirkonnas ring ja sattusime Rijeka Crnojevićasse ja Cetinjesse. Rijeka Crnojevićasse asub jõe ääres ja sealne

vaatamisväärsus on vana sild. Edasi Cetinje poole sõites avanes vaade Crnojević jõele, mis lookleb mägede vahel. Cetinje on Montenegro vürstkonna kunagine pealinn. Seal vaatasime Vlaška kirikut ja Cetinje kloostrit.

Tivati lähedalt avastasime ka ilusa lahesopis asuva ranna Plavi Horizonti. Kui enamasti on rannad kõik kiviklibused, siis Plavi Horizonti on liivarand. Seal veetsime ka oma viimase reisipäeva hommiku.

Šokolaadimuffinid

Muffinid on ühed lihtsaimad ja maitsvaimad küpsetised minu meelest. Sel korral šokolaadiga.

80g võid
100g tumedat šokolaadi
100g suhkrut
3 muna
80g nisujahu
veidi soola
100g hakitud tumedat šokolaadi

Hakkisin või ja 100g šokolaadi ning sulatasin vesivannil. Vahustasin munad suhkruga heledaks vahuks. Lisasin sulatatud šokolaadi ja segasin ühtlaseks. Segasin soola jahu hulka ja siis lisasin ülejäänud segule. Hakkisin ülejäänud šokolaadi ja segasin taigna hulka. Taigen jääb üsna vedel.

Jagasin segu 12 muffinipaberiga vooderdatud vormi vahel. Küpsetasin 200 kraadises ahjus 15 minutit. Lasin muffinitel vormis 10 minutit seista ja siis tõstsin vormist välja edasi jahtuma.

Algne retsept pärineb SIIT.

Sarjast "järeleproovitud retseptid".

Peedikook kitsejuustukreemiga

Peet ja kitsejuust sobivad omavahel suurepäraselt. Sel korral ühendan kaks retsepti. Põhjaks peediga punaseks värvitud sametkook ja katteks kitsejuustukreem.

Põhi

220 g peeti (toores)

2 sl veiniäädikat

2 sl sidrunimahla

125 g hapukoort

125 g võid

1,5 dl suhkrut

2 muna

300 g nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

Kreem

150 g  kreemjuustu kitsepiimast

200 ml vahukoort

1 dl suhkrut

1 tl vanilje ekstrakti

Kaunistuseks ja tekstuuri lisamiseks Kreeka pähkleid.

Koorisin peedi, tükeldasin ja purustasin saumikseris koos veiniäädika ja sidrunimahlaga. Algses retseptis on peet ainult värvi lisamiseks, kuid kuna mina soovisin teha just peedikooki, siis ei püreestanud peeti väga ära, et jääks ka peedi tekstuuri alles. Segasin peedi kokku hapukoorega. Vahustasin toasooja või suhkruga ja lisasin segule ühe kaupa munad. Esmalt lisasin või-muna massile peedi-hapukooremassi ja siis jahu segatuna küpsetuspulbriga.

Kallasin lahtikäivasse koogivormi ja küpsetasin 150 kraadises ahjus 1 tund ja 15 minutit. Küpsust saab kontrollida puutikuga.

Küpsetustemperatuur peab olema madal, sest siis ei muutu peet pruuniks ja kook jääb kena punane.

Kreemi tegemiseks segasin kokku koore, suhkru ja vanilje ekstrakti. Vahustasin kergelt ja lisasin lusika kaupa kitsejuustu samal ajal edasi vahustades.

Lõikasin koogipõhja pooleks, katsin ühe poole kreemiga ja asetasin teise poole peale tagasi. Pealt katsin samuti kreemiga ning kaunistuseks lisasin Kreeka pähklid.

Algne punase koogi retsept pärineb SIIT.

Sarjast "järeleproovitud retseptid".

Karamelli muffinid

Nopri Talumeierei valikus on huvitav toode nimega "Koorekaramell". See on selline magus ja karamelline võie, mis meenutab pehmet iiriskommi. Võtsin muffinite põhiretsepti ja segasin sinna juurde seda sama koorekaramelli. Tulemuseks tuntava karamelli maitsega pehmed ja kohevad muffinid.

150 g võid
170 g suhkrut
2 muna
250 g nisujahu
3 tl vanillisuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima
150g koorekaramelli

Mina sulatasin või, et ei jääks tükke. Segasin või kokku suhkruga ja lisasin segule ükshaaval munad. Segasin kuivained omavahel ja lisasin või-muna segule. Seejärel segasin sisse piima ja koorekaramelli. Tainast tuleb segada võimalikult vähe, et muffinid ei kaotaks küpsedes oma kohevust. Kasutasin poest ostetud muffinipabereid ja 12 auguga muffinivormi. Jaotasin taigna ühtlaselt vormidesse.

Küpsetasin 200 kraadises eelkuumutatud ahjus 20 minutit kuni muffinid olid pealt kuldsed ja tikuga katsudes valmis.

Kui on marjade hooaeg, siis võiks lisada iga muffini keskele näiteks ka ühe vaarika.

Muffinite põhiretsept pärineb SIIT.

Sarjast "järeleproovitud retseptid".