Kuidas me Tais käisime 2

Seitsmes päev
Kuidagi on saamas juba väikest viisi traditsiooniks, et oma sünnipäeval olen reisil. Sel korral jäi see päev meie reisi keskpaika. Olles eelmisel õhtul tulnud pikemalt autosõidult Phuketist, võtsime päeva rahulikult. Läksime nädala alguses leitud randa (Centara Crand Beach Resort) Ao Nangi lõpus. Rannatasime pool päeva ja siis ostlesime, sõime tänavatoitu ja lõpuks vaatasime Ao Nangi promenaadi ääres päikseseloojangut. Hästi rahulik päev. Mõnus oli see, et ujud soojas soolases vannivees ja siis hakkab taevast sadama vihama, mis on samuti soe.

Kaheksas ja üheksas päev

Varajane äratus ja jälle autosse, et sõita tagasi  Phuketi suunas. Järgnevad päevad pidime veetma troopilises vihmametsas. Enne aga tegime põike Bondi saarele, kus filmiti "Mees kuldse relvaga". Kohtusime Jensiga Bondi tripi algust tähistavate väravate juures. Istusime kõik koos long-tail paati ja asusime kõrvulukustava mürina saatel teele. Tõus oli alles algamas ja paljud kohad olid veel väga madalad. Teel Bondi saare poole astusime läbi Koh Panyee külast. Tegemist on moslemitest rändrahva külaga, kus alkohol on keelatud ja kogu elu elatakse vaiade peal olevates majades. Pisikesel maalapil on ainult mošee ja surnuaed.Nad on harjunud sellega, et turistid tulevad neid vaatama. Hommikul oli veel rahulik, kuid päeval pidi olema seal päris korralikult turiste. Vaatasime kohalikku lasteaeda ja kooli ning jalutasime vaiade peal olevatel külatänavatel.

Bondi saare vaatamisväärsus on kaljurahn, mida nimetatakse kohalike poolt "naelaks". Kuigi olime varajased, siis turiste oli juba päris palju, kuid siiski õnnestus saada mõned ülesvõtted ka ilma inimesteta. Hiljem filmi vaatates tuli kõik tuttav ette. See on huvitav, kuidas üks film võib mingit kohta muuta ja sellele tähenduse anda. Igal aastal reisivad sinna suured hordid rahvast, et lihtsalt seda väikest kaljut vaadata. Soovitan kindlasti hommikust külastust, siis on vaiksem ja rahvast vähem. Saarele jõudes tuleb lunastada ka pilet, hinda hetkel öelda ei oska.

Sealt edasi liikusime aga tõelise sihtkoha poole. Ees ootas öö ja päev troopilises vihmametsas Cheow Lan’i järvel Khao Sok’i rahvuspargis (tripi täpsemat kirjeldust saab lugeda SIIT). Jõgi ujutati 80ndatel tammi abil üle ja nüüd on tekkinud suur mageveega järv. Vee alla jäi metsa ja isegi üks küla. 

Ööbisimegi ujuvates bungalow´tes selle sama järve peal. Ööbimiskohta sõites sadas vihma, kuid kohale jõudes tervitas meid topelt vikerkaar. Kõik seal on väga rahulik ja lihtne. Elektrit antakse õhtul paariks tunniks ja seda aega kasutati peamiselt mobiilide laadimiseks. Samas puudus seal täielikult levi ja seega ei rikkunud ükski helin seal valitsevat rahu. Järgmisel hommikul sõime hommikust ja asusime teele džunglisse, et mõned head tunnid matkata. Kõige suurema elamuse pakkus koopa läbimine pilkases pimeduses, valgust heitsid ainult meie grupi pealambid. Kohati oli vesi isegi nii kõrge, et mul tuli lõuga tõsta või siis suisa ujuma hakata. Phuketile reisides soovitan uurida ja juba varakult edale Jensiga üks tripp broneerida. Väga super elamus.

Kümnes päev

Jõudsime eelmisel õhtul Krabile tagasi ja otsustasime võtta vabamalt ja vaadata naabruskonnas lihtsalt ringi. Valik jäi Emerald Pool nimelise koha peale. Esimene nii öelda bassein oli rahvast paksult täis ja ei näinud välja väga puhas. Matkates veidi edasi oli Blue Pool, mille vesi oli täiesti sini-sinine. Ujuda seal ei tohtinud, seega oli see ka vist paremini säilinud. Koht paistis olevat populaarne just kohalike seas.

Üheteistkümnes ja kaheteistkümnes päev

Meie hotelli perenaine organiseeris meile juhiga long-tail paadi päevaks (seda 2000 bahti eest), et teha privaatne Hong Island tuur. Kõigepealt vaatasime laguuni, kuhu saab sisse ainult tõusu ajal. Mõõnaga on ümmargune kaljudega ääristatud laguun praktiliselt veest tühi. Sealt edasi viis juht meid Koh Hongi saarele ja sinna jäime paariks tunniks. 

Liiv oli seal hele ja puhas. Snorgeldades küll väga midagi vaadata ei olnud. Elamuse pakkus üks varaan, kes oli koju tulemisega hiljaks jäänud. Ta ujus kalda äärde ja siis võttis tükk aega hoogu, et metsa poole liikuma hakata.

Tegime erinevatele saarestiku paikadele ringi peale. Huvitav oli vaadata, kuidas aeg-ajalt puudega kaetud kaljude peegeldus maalib vee täiesti roheliseks. Mangroovid on huvitavad taimed, need kasvavad soolases vees. Varem olen mangroovi salu näinud Egiptuses. Tais on mangroove igal pool. Nad kukutavad või õigemini tulistavad justkui vindiga oma noolekujulise seemne mudasse ja sealt hakkavad sirguma pisikesed uued mangroovid. Hong Islandi laguun oli pisikesi mangroove täis.

Järgmiseks päevaks leppis mu kaaslane juba ise kokku privaatse kalastusretke (2500 bahti) sama juhi ja paadiga.

Kolmeteistkümnes päev

Viimane päev enne kojusõitu. Ainuke päev, mil sadas hommikust saati. Hotellis konutamise  asemels sõitsime Wat Thum Sua templi juurde ja ronisime 1237 astet üles mäe otsa. Ütleme nii, et võttis võhmale, aga vaade oli seda väärt. Alla tulles tuli meile poolel teel vastu üks naine, kellel oli sülekotis imik ning käeotsas 2-3 aastane laps. Vat see on kangelasema. Mul andis ainult ennast nendest treppidest üles vedada. Kahe lapsega poleks ma seda kunagi ette võtnudki.

Sealt edasi tuli juba kojusõit. Rendiauto üleandmine läks kenasti. Lend ongi vist kõige tüütum selle juures, sest see kestab c' 11 tundi, aga saab hakkama. Kui võimalus avaneb, siis kindlasti tagasi.