Nädal Egiptuses möödus kiiresti, kuid oli sel korral väga
vaheldusrikas. Esmaspäeval tuli pakkumine, et viibiksime Nuweibas ühe päeva
asemel kaks ja ööbiksime kõrbes. Olime kohe nõus ja leppisime kokku, et
neljapäeva hommikul saabume Nuweibasse Greenbeach´ile, kust stardime edasi
kõrbesse. Esmaspäev kujuneski peamiselt plaanide tegemisele ja lihtsalt
olemisele. Teisipäev ja kolmapäev said broneeritud sukeldumiste jaoks.
Tavapärane Domina Sheikh Coasti sadam oli sel korral seoses
Sharmis nädala lõpus toimunud rahvusvahelise majanduskonverentsiga suletud.
Turvameetmeid oli karmistatud igal pool ja linnas oli väljas rohkem sõjaväelasi
kui tavaliselt. Merele tuli minna Sharmi suurest sadamast. Ilmaga vedas mõlemal päeval tohutult. Sellist
tuulevaikust ja täiesti siledat merd polnud ma varem kogenud. Kevad Punasel
merel on ilus ja pakub üllatusi. Nimelt kohtasime mõlemal päeval delfiine.
Teisel päeval oli neid arvatavasti saja ringis, sest kõikjal kuhu silm ulatas
võis näha nende uimi veest välja turritamas. Eriti meeldib delfiinidele ujuda
laeva kiilu juures. Tekib tunne, et kohe-kohe sõidab laev neile otsa, kuid
neile on see tegelikult lihtsalt mäng ja meelelahutus. Jackson Reefi
sukeldumisel kohtasin teist korda elus kilpkonna, kes rahulikult omi asju
ajades meist umbes 20 meetri sügavusel mööda ujus. Kõige kirevamaks ja
liigirikkamaks kujunes viimane sukeldumine Ras Um Sidil. Koht kubises
lõvikaladest. Hiiglaslik mureen tukkus vaikselt rifi lõhes. Kõige huvitavam oli
aga pisike sini-must-valge kala, kelle nime ei teadnud ka minu kohalik
sukeldumisgiid. Temagi nägi sellist kala samuti esimest korda. Mõtlesime, et
kutsume seda kala siis Eesti lipu kalaks.
Neljapäeva hommikul oli äratus kell 6.30. Kõik oli juba
pakitud ja valmis. Tahtsime jõuda 7.00ks Sharmi ääres asuvasse check-pointi,
sest iga täistund pidavat minema kolonnid teele. Turistid korjati kõik Sharmi
ääres ühtsesse kolonni ja siis sõideti koos Dahabi ja Nuweiba poole. Paistis,
et vägisi hakkame hiljaks jääma ja päris täistunniks kohale ei jõua. Teatavasti
aga kipuvad Egiptuses asjad aeg-ajalt venima ja 15min siia-sinna pole eriline näitaja.
Tänu sellele meil ka vedas ja jõudsime just viimasel hetke sappa, kui esimesed
turismibussid liikuma hakkasid. Esimene koht, kus meie isikute ja reisi vastu
huvi tunti oli Nuweibasse sissesõidul. Küsiti passi ja autodokumente, kuid
kauem meid siiski kinni ei peetud. Olime
jõudnud Nuweibasse.
Juhiste järgi otsisime üles Greenbeach´i kämpingu. Taevas
oli kaetud tumedate pilvedega ja tugev tuul sasis kõike, millest vähegi kinni oli
haarata. Toomas kostitas meid värskelt praetud kalmaariga, millest maitsvamat
pole ma oma elus saanud. Jeep laaditud ja poes käidud, asusime teele. Kohale
jõudes tekkis hetkeks kahtlus, et kas ikka saab väikese paadiga merele minna
või on tuul selleks liiga tugev. Meie võõrustaja võttis vastu siiski otsuse, et
jäädakse laagrisse ja minnakse ka merele. Beduiini naised toimetasid omasoodu.
Meie võõrustaja esimene naine läks sorgeldades kala ja kaheksajalgu otsima. Selgus,
et kaheksajalad pekstakse peale püüdmist pehmeks, pannakse kuivama ja siis
hiljem tehakse nendes hautist. Beduiinidel
ei ole kalapüügiks palju varustust. Penoplasti või puutüki ümber keritud
tamiil, konksud ja tinaraskused. Kaldalt püüdes võetakse appi ka kilekott, mis
konksu kaugemale merele kannab. Minu saagiks jäi kahe päeva peale kokku 6
väiksema poolset kala. Naersin, et mina ja minu kaaslane, meie poleks oma peret
ära toitnud.
Laagriplats koosnes neljast müüridest laotud toast, mis
pakkusid varju tuule eest, kuid millel puudus katus. Ühes valmistati toitu,
teistes ööbiti. Naised küpsetasid odrajahust õhukest beduiinileiba, mis mulle
väga maitseb. Öö veetsime tähistaeva all. Võin öelda, et magasin väga hästi ja
rahulikult seal. Külm ei hakanud kordagi. Ärkasin kuue paiku kui väljas oli
läinud valgeks. Ma ei tea täpselt, mis mind nende kahe päeva jooksul kuidagi
väga rahulikuks tegi. Kas oli see mere lähedus, kliima või inimesed või hoopis
kõik kokku. Ma tundsin ennast äraütlemata hästi.
Teisel päeval sain tunnistust sellest, et naised jäävad igal
pool naisteks. Noorele beduiininaisele pakkusid huvi nii minu maniküür kui
jalal olev tätoveering. Ta küsis kas tegemist on hennaga, püüdsin selgitada, et
see enam maha ei tule ja on igavene. Käekotis olid kõrbe kaasa võetud parfüümid ja
muret avaldati, et hea kortsukreem on otsa saanud. Ilu on oluline igas
olukorras.
Mina suutsin ennest hooletusest aga nii hullusti ära
põletada, et järgmisel päeval tuli nina pealt maha suur tükk nahka ja järele
jäi haigutav verine laik. Ilust oli siin asi kaugel.
Sukeldumine on seni olnud üks peamine põhjus, miks
Egiptusesse üha ja aina tagasi pöörduda. Selle reisiga lisandus aga veel üks
põhjus. Nimelt tekkis mul suurem huvi kõrbe vastu ja sellega seoses ka mõtted
järgmise reisi jaoks.
Praegu meenutab eelmist nädalat paranev nina, pildid ja videod ning mingi seletamatu soe tunne. Nädal oli vaheldusrikas, meeleolukas ja väga huvitav.
