Georgia

Lendasime varahommikul Wizz Airi otselennuga Riiast Kutaisisse. Lennupiletite hind tuli koos juurde ostetud pagasiga kolmele täiskasvanule ja ühele aastasele lapsele kokku 480 euri. Kutaisis ootas meid rendiauto, millega sõitsime edasi Tbilissi, kus oli meil AirBnB kaudu võetud kolmeks ööks esimene ööbimine. Kokku saime mõlemad korterid (3 ööd Tbilisis ja 3 ööd Bathumis) veidi üle 200 euro eest. Teed on Georgias üsnagi kehvas seisus, selle tõttu tuleb vahemaade läbimiseks aega arvestada. Samuti lisab aega juurde mägine maastik. Kevadel on mõned mägiteed tavalise sõiduautoga läbimatud. Maakohtades võib kohalikel näha Nivasid ja  muid 4x4 masinaid. Kiirtee nimetust kandev tee ei ole meie mõistes kiirtee, kuid on siiski keskmisest parema kattega.

Auto rentimisel kontrollige üle, et kummal pool on teie autol rool. Seal on täiesti tavaline, et rool võib olla paremal pool ehk siis juht istub seal, kus meil tavaliselt kaasreisija. Liiklus ise on aga parempoolne nagu meilgi. Lihtsalt neid parempoolse rooliga autosid saavad nad odavalt sisse tuua ja selle tõttu neid ka nii palju tänavapildis näha võib. Meilgi tuli sõita just sellise autoga, seega kaasreisija pidi aktiivselt kaasa sõitma ja vaatama, kas möödasõitu saab sooritada või mitte.  

Sataplia sauruste mägi ja koopad

Seal me pikka peatust ei teinud. Jalutasime klaasist põhjaga vaateplatvormini ja tagasi. Pileti hind oli vist 5 larit täiskasvanule. Tegelikult oli see väga ilus piirkond ja matkamiseks ideaalne, seega kui võimalust on, siis tasub seal rohkem aega veeta. Vaateplatvormi klaasist põhi oli kahjuks päris kriimuline ja sellist wow-efekti ei tekitanud alla vaadates. 

Tbilisi

Linna südames kohtuvad modernsed ehitised vanadega. Eriti hästi on seda näha köisraudteel sõites. Tbilisi tuuri alustasime sellega, et parkisime auto Narikala kindluse jalamile ja kõndisime üles, kust avanes kaunis vaade linnale. Oma pooleteise aastase võtsime kandekotiga selga. Käruga oleks liikumine olnud väga piiratud.

Narikala kindlus pärineb 4. sajandist ja selle müüridelt avaneb väga hea vaade kogu Tbilisile. Sisehoovis on hiljuti restaureeritud Püha Nikolause kirik. Mesi ja mesipuud kuuluvad Georgia juurde, neid võib leida igalt poolt. Nii olid ka mõned mesipuud kindluse hoovis. Kindluse juurest kõndisime edasi Mother of Georgian (Kartlis Deda) kuju juurde, mis kõrgub mäe otsas linna kohal. Tema ühes käes on veiniga kauss sõpradele ja teises käes mõõk neile, kes tulevad vaenlastena. Mother of Georgian kuju juurest on võimalik sõita ziplinega (maksab 30 eurot) alla botaanikaaeda. Kuju juurest viib köisraudtee mäest alla linna südamesse. Pileti hind oli paar larit inimese kohta, lisaks tuli osta ühistranspordi kaart. Tbilisi vaade on väga huvitav: jõgi ja seda ületav klaasist jalakäijate sild, katedraalid, presidendi palee ning teised eriilmelised hooned. Üle klaasist jalakäijate silla kõndides jõuab vanalinna, kus kitsastes tänavates on kauplused ja restoranid tihedalt üksteise kõrval. Astusime sisse Ida õigeusu kirikusse (The Zion Cathedral), mis on seest kaetud kaunite maalingutega. Katedraalide külastamisel tuleb arvestada, et naistel peaks olema seljas seelik, õlad kaetud ja peas rätik. Meestel ei tohiks olla lühikesi pükse. Kes ei ole vastavalt riides, siis reeglina on ukse juures korvid, milles on suured linad, mida siis endale ümber saab keerata.

Lõunat läksime sööma kohaliku tuttava soovitatud söögikohta nimega Machakhela. Hinna ja kvaliteedi suhe oli seal täiesti paigas. Üldiselt on numbrid restoranis ja poes kohalikus rahas samad kui Eestis, aga hinnatase meile kolm korda odavam seal. 

Edasi jalutasime väävlisaunade piirkonnas (Leghvtakhevi) ja vaatasime koske, mis väävlirikka vee nendeni toob. Kosk asub kaljude vahel, kuhu on tehtud jalutamiseks teed ja sillad, mida uuendati koos piirkonnas toimunud renoveerimistega 2012. aastal.
Botaanikaaeda me eraldi ei külastanud, kuid see on samuti jalutuskäigu kaugusel väävlisaunadest. 

Kazbegi mäestik
Selle piirkonna külastamine oli minu jaoks kõige huvitavam. Sõitsime mööda Gruusia sõjateed. Eesmärk oli jõuda Gergeti kolmainsuse kirikuni, mis asub mäe otsas 2160 meetri kõrgusel merepinnast. Päeva esimene sihtpunkt oli Jvari klooster, mis kõrgub Mtskheta linna kohal. Mtskheta linn on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Edasi jäi meie teele Ananuri kindlus, mille juures tegime põgusa peatuse. Ananuri kindlus on unikaalne fortifikatsioonide, sakraalhoonete ja tsiviilrajatiste kompleks Zhinvali veehoidla kaldal. Edasi sõites läksid vaated aina maalilisemaks. Mägedes oli näha veel lund. Ilm kiskus niiskeks ja vihmaseks. Sooja oli ainult 12 kraadi. Sinna piirkonda minnes tasub varuda soojemaid ja vihmakindlamaid riideid, sest mägedes on ilmastik muutlik. Sõitsime mööda ka ühest monumendist, mille juurde viiv jalakäijate tee paistis olevat värskelt uuendatud, kuid ligipääs sinna juurde oli kinni pandud.

Tegemist oli Gudauri juures asuva Gruusia-Vene sõpruse monumendiga. Monument ise oli kaarja kujuga ehitis, mida kattis värviline mosaiik.
Mägiteid pidi üles ronides jõudsime lõpuks Gergeti külla. Waze näitas, et peaksime saama autoga ka kiriku juurde sõita, kuid tegelikkus oli  hoopis teine. Tee oli praktiliselt ära uhutud ja hiiglaslikke auke täis. Me ei olnud valmis ka jala matkamiseks. Esiteks polnud meil õigeid riideid ja jalanõusid ning pooleteise aastast last oleks tulnud seljas kanda.

Sõitsime tuldud teed tagasi ja pöördusime kohalike poole. Meil vedas kohe esimese korraga ja üks tore meesterahvas viis meid oma sõidukiga mäest üles kiriku juurde. Tegemist oli mägipäästes töötava mehega, kes toob ära neid mägironijaid, kes millegi pärast on hätta sattunud. Kahjuks pidavat ta igal aastal nägema ka neid, kes oma elu mägedesse jätavad. Gergeti kolmainu kirik asetseb mäe otsas ja tema taustal kõrguvad Kaukasuse mäed. Udune ja vihmane ilm ei rikkunud meie kogemust. Vaated olid suurepärased ja õhus olev niiskus tõi värvid veel eriti huvitavalt esile. Kokkuvõttes soovitan kindlasti seal piirkonnas ära käija. Kiriku juurde saab külast jalgsi matkata. Autoga minna soovides on tark võtta kohalik giid.



Uplistshike, Borjomi ja Bathumi

Neljandal reisipäeval alustasime kõige pikemat sõitu, et liikuda Tbilisist kuurortlinna Bathumisse. Teel sinna otsustasime külastada Uplistshike koobaslinna ja Borjomit. Koobaslinna vanuseks hinnatakse kuni 3000 aastat ja tegemist on ühe vanima linnaga Georgias. Hetkel ootab see koht UNESCO maailmapärandi nimekirja kandmist. Teine koobaslinn on Vardzia, mis pidi olema võimsam ja suurem. Sinna me sel korral kahjuks ei jõudnud.

Uplistshike andis ettekujutuse, kuidas üks koobaslinn välja  näeb. Kindlasti tasub minna sinna hommikul varem, et vältida turistide horde. Meie külastuse ajal filmiti seal mingit saadet või seriaali, täpselt ei saanuda aru. Võttegrupp tiirutas seal ringi ja proovis rahvast hoolimata saada normaalseid kaadreid. Lisaks koobastele on seal 9. või 10. sajandisse kuuluv basiilika, mille juurest on väljakaevamiste käigus leitud huvitavaid väärismetallidest ja keraamilisi esemeid.

Borjomis, meie teises peatuspaigas, kõndisime mööda jõe kallast kohani, kust saab kaevust mineraalvett, mida Borjomi nime all võib poest pudelis osta. Ütleks, et see kaevust saadud soe mineraalvesi maitses üsna halvasti. Kõigi nägudelt, kes seda seal maitsesid võis välja lugeda ebameeldivat üllatust. Poes seevastu on see mineraalvesi väga hea hinnaga ja maitseb hästi.
Borjomis sõitsime taas ka köisraudteega, mis oli võrreldes Tbilisi omaga ikka väga retro. See nagises ja logises, aga tegi oma töö ära. Sealt edasi liikusime Batumi poole, et õhtuks kohale jõuda. Kahjuks ei arvestanud me sellega, et valitud tee on osaliselt läbimatu. See selgus kohalikega rääkides ja päädis sellega, et meil tuli tagasi pöörduda ja hulk maad tagasi sõita, et teine tee valida. Lõpuks jõudsime Bathumisse ühe paiku öösel. Õnneks oli renditud korteri perenaine väga arusaaja ja probleeme ei tekkinud.

Bathumi on suuruselt teine linn Georgias, asub mere ääres ja on ka üks peamisi sadamalinnu. Järgnevad päevad veetsimegi peamiselt Bathumis ja selle ümbruses. Sööma soovitan minna kalaturu (Batumi Fish Market) juurde restorani Lurji Talga. See asub sadama läheduses industriaalses piirkonnas ja veidi justkui nurga taga. Võimalik on ise kala ja mereannid turult ära osta ning siis lasta need restoranis ära teha. Teine variant on menüüst tellida. Näiteks korralik ports karpe (500g) maksis 10 larit. Toit väga maitsev ja hinnatase hea. Enamus külastajaid paistsid olevat kohalikud.
Teine huvitav vaatamisväärsus oli kohalik turg, kuhu sattusime täitsa juhuslikult. See on nagu omaette linn ja seal müüakse kõike, mis vähegi pähe tuleb. Sealt võis leida riideid, mänguasju, kodutarbeid, autotarbeid, mähkmeid ja nii edasi. Silmade eest võttis kirjuks. Just enne olin mõelnud, et kust kohalikud oma asjad ostavad, sest kaubanduskeskuse hinnatase oli üsna kõrge võrreldes sealse keskmise palgaga. Turule sattudes sain vastuse, sealt nad arvatavasti kõike ostavadki.

Ühel päeval sõitsime Bathumist umbes 30 km välja, et minna musta liivaga randa. Kuna hooaeg polnud veel alanud, siis oli see rand pigem räämas ja metsik. Bathumi keskuses olevad rannad on kaetud kividega. Liikumine on vaevalisem, kuid samas pole liiva, mis igale poole kaasa tikuks. Rannal saab rentida erinevaid toole ja päevavarje. Mõned kohad pakuvad lisaks ka võimalust rätikut rentida, need on reeglina rannabaarid, kellel on ka uhkemad lavatsid pakkuda. Vesi oli juunis jahe, kuid täiesti ujutav. Ilmad ise olid väga head ja soojad. Bathumi pakub rannapuhkust, samas võimalust tutvuda ka arhitektuuri ja kunstiga või õhtul väljas baaris istudes elavat muusikat nautida. Selles linnas paistis olevat kõike. Ei saanud ka seal jätta sõitmata köisraudteega, mis oli uus jaikcz väga heas korras. Võrreldes Tbilisi ja Borjomi omadega sai teha kõige pikema sõidu ning andis suurepärase vaate tervest linnast.
Inimesed on Georgias sõbralikud ja toredad. Saime mitmeid küllakutseid. Vanem põlvkond teab Eestit paremini ja mitmed on ka Eestis käinud. Üldse oli kogu suhtlus soe ja avatud. Meie 1,5 aastane väike blond tütarlaps sai suure tähelepanu osaliseks.
Viimasel hommikul alustasime varakult sõitu Bathumist Kutaisisse. Andsime ära rendiauto ja tulime Wizz Airiga tagasi Riiga.

Lastega Soomes

Soome on lühikeseks puhkuseks väga hea sihtkoht. Vaatamist ja tegevusi seal jagub, samas saab sinna mugavalt ja kiiresti. Ööbimist sel korral booking.com abil leida ei õnnestunud. Parimaks variandiks osutus Airbnb. 198 euro eest leidsime kaheks ööks korteri kuuele inimesele Helsingi äärelinnas. Lisaks neljale täiskasvanule ja 10 ja 5 aastasele lapsele oli kaasas ka 8 kuune beebi, kellele võtsime voodi ise kaasa.

 

Linnanmäki ja Sealife veemaailm

Linnanmäkis jagub tegemist kõigile. Suvisel perioodil tuleb ka nädala sees arvestada järjekordadega. Meie käisime teisipäeval ja rahvast oli murdu. Üksik pilet on 8 eurot, käepael on 39 eurot. Saab osta ka piletite pakke: 6 piletit hinnaga 38 eurot. Käepaela omades saab osta Sealife pileti lisaks 8 euro eest. Mitmed just pisikestele mõeldud atraktsioonid on tasuta. Suurematele algavad atraktsioonid pikkusest 100-120cm. Kõige rohkem paistis olevat variante seal just teismelistele.

Beebide jaoks olemas ka mähkmete vahetamise ja toitmise tuba.

Sealife sissepääs asub Linnanmäki alal. Sinna  on tark osta piletid internetist, tuleb soodsam. Meie ostsime õhtuse sissepääsu (algab 17.00) piletid 10 eurot inimene. Kassast neid ei müüda ja neid saabki ainult internetist. Piisab nutitelefoni olemasolust ja krediitkaardist ning siis saab piletid vahetult enne sisenemist ära osta ja kassas lihtsalt ette näidata, kus tempel käele pannakse.

 

Serena veepark

Serenasse plaanisime terve päeva. Sinna sõidab Helsingist umbes 30-40 minutit. Koht polnud muutunud võrreldes sellega, kui kunagi lapsena seal 20 aastat tagasi käisin. Üksik pilet maksab 26,50 eurot. Perepilet on 102 eurot. Beebidele ja pisikestele on olemas sees bassein ja väljas laste ala. Toidukohad on Serenas kehvad. Valida on kahtlase välimusega kebab ja friikartulid või siis burgerid. Samas võib kaasa võtta ka enda pikniku korvi, mis tegelikult on väga hea mõte. Väljas on igal pool olemas lamamistoolid ja samuti saab murule teki laotada. Serena pakub ka majutust, seega suurema seltskonna puhul või mitme päevase viibimise korral on see hea valik, sest Serena piletid on ööbimise hinna sees.

 

Meresõit Kauppatorist

Kauppatori asub Eteläsatama läheduses ja sealt lähevad laevad erinevatele saartele nagu Suomenlinna ja Vallisaari. Meie sel korral Suomenlinna ei külastanud vaid otsustasime lihtsalt meresõidu kasuks, mis tegi ringi ümber Suomenlinna ja sõitis Helsingi ranniku ääres. Tuur kestis 45 minutit ja maksis 12 eurot täiskasvanu. Lapsed said tuurile tasuta. Valida oleks saanud ka pikema tuuri. Piisab, kui lihtsalt minna Kauppatorile kohale ja siis ise valida kellega ja kuhu sõita. Praamide ja veetaksode graafikud on tihedad. Parkimine Kauppatori parklas maksis 4 eurot tund. Seega kannatab tunni seal ka rahulikult parkida. Huvitav on ka sealne turg.

 

Montenegro

Sel kevadel hakkasid toimuma otselennud Montenegros Kotori lahe ääres asuvasse kuurortisse Tivat. Lend sinna kestab umbes 2 tundi ja 40 minutit. Seega väga hea variant esimeseks reisiks väikese lapsega. Juuni esimene nädal oli meeldivalt soe. Päeval keskmiselt 27 kraadi, öösel 18 kraadi. Vesi oli juba ujutav, umbes 20-22 kraadi.

Välisministeeriumi leht väidab, et tuleb ennast 24 tunni jooksul peale saabumist registreerida. Hotellid teevad seda ise, aga väiksemad majutusasutused ei pruugi seda teha. Meie palusime oma apartemendi omanikku, et tema seda teeks. Teine variant on ise politseijaoskonnas seda teha. Kaks täiskasvanut ja imik läks maksma 15 eurot (viibisime nädala). Samas riigist lahkudes ei tundnud keegi selle registreeringu vastu huvi, seega mine võta kinni, kas seda oli tegelikult ka vaja või mitte.

Auto broneerisime Sixt`is eelnevalt ette ja saime kätte lennujaamast. Nädal läks maksma 116 eurot. Tagatisraha oli 500 eurot. Lapsele turvahälli võtsime Eestist kaasa.

Esimese päeva automatk viis meid Kotori, mis asub Tivatist umbes 8 km kaugusel mäe taga. Kahe linna vahelise tee läbimiseks on rajatud tunnel, mis kiirendab oluliselt teekonda. Kotori vaatamisväärsused on Kotori laht, mäe otsa rajatud kindlus, milleni viib 1350 trepiastet ja vanalinn, mille müür rajati Veneetsia vabariigi ajal. Reisiajakiri Lonely Planet kuulutas rubriigis Best in Travel City 2016 selle Vahemere-äärse iidse sadamalinna kõige vaatamisväärsemaks ja ilusamaks reisisihtkohaks. Kuna meie reisisime sel korral poole aastase beebiga, siis kindluse juurde me ronima ei hakanud. Selle asemel jalutasime vanalinnas, mis on tõesti maagiline koht oma kitsaste tänavatega. Kui seinal rippuvatest konditsioneeridest mööda vaadata, siis võib ennast kujutada küll ajas tagasi rändavat. Lisaks poekestele ja kaubandusele on vanalinnas rohkesti söögikohti. Lõuna kahele läks maksma 22 eurot. Lisaks kasutasime juhust ja saatsime koju postkaardi.

Järgmisel päeval olime Kotoris tagasi, et minna lahele paadiga sõitma. Paadiga pakutakse erinevaid tuure, lühemad 1,5 ja 2,5 tundi ning pikem 3,5 tundi, mille jooksul sõidetakse läbi terve laht. 2,5 tunnine tuur maksis 15 eurot inimene. Privaatne tuur oleks maksnud 30 euri inimene. Kotori laht, mis paikneb kahe mäe, Orjen (1895 m) ja Lovćen (1749 m) vahel, on Euroopa kõige lõunapoolsem fjord. Vaated on tõepoolest kaunid. Sinise vee kohal kõrguvad rohelised mäed. Tuuri käigus külastasime Our Lady of the Rocks (Gospa od Škrpjela) saart, millel asub rooma-katoliku kirik ja kõrval olevat Perasti linna. Our Lady of the Rocks

saarega on seotud pidustused, mis toimuvad 22 juulil ja mille käigus viiakse saarele juurde kivisid. Legendi järgi sai see alguse sellest, et meremehed heitsid merre kive peale igat edukat merereisi koju jõudes. Sellega pidasid nad kinni vandest, mille olid andnud leides merest kaljult ikooni, mis kujutas Madonnat lapsega. Perastit, mis asub St. Ilija mäe (873 m) jalamil, mäletatakse vanadest aegadest rikka ja võimsa linnana. Praegu võis seal samuti tunnetada iidsete aegade hõngu ja mineviku suursugusust. 

Sõites Tivatist välja Petrovaci linna suunas, jõudsime Sveti Stefani saareni, mis asub Budva ja Petrovaci vahel. Selliseid saari, mis on maismaaga ühendatud kitsa maariba abil (tavaliselt on need rannakuhjevormid), nimetatakse tomboloteks. Praegu tegutseb tervel saarel hotell, mis on üks luksuslikumaid sihtkohti maailmas ja mida külastavad tihti ka suured staarid. Saarele saab ainult koos giidiga ja tuur maksab 20 eurot inimene.

Sealt edasi sõitsime Petrovaci ja läksime randa. See oli ka ainuke päev, kus peale lõunal hakkasid pilved koonduma ja umbes kella nelja paiku sadas korralikult vihma. Jõudsime esimeste piiskade tulles just söögikohta ja veetsime seal aega, kuni sadu oli peaaegu lõppenud. Välku lõi nii kõvasti ja lähedal, et ehmatasime mitu korda.

Budva linna sõitsime eraldi vaatama. Seal asub ka suur veepark, mis on ehitatud mäe jalamile. Algselt pidime seda külastama, kuid siis mõtlesime ringi. Budva linna vaatamisväärsuseks on sarnaselt Kotorile müüriga ümbritsetud vanalinn. Lisaks on mere äärde püstitatud kuju sarnaselt Taanis olevale merineitsile. Budvas on selleks baleriin.

Luštica poolsaar on Tivati lähedal ja see eraldab Tivati lahte Aadria merest. Ühel õhtupoolikul sõitsime poolsaart avastama. See on maaliline piirkond, kus autoga ringi sõites Saab nautida mereäärt, mägesid ja väikeseid asulaid.

Lovcen rahvuspargi külastus jättis kõige suurema mulje. Päev algas autosõiduga, mille teekond viis kurvilist teed mööda üles mäkke. Tee oli kohati üsna kitsas. Poolel teel avanes vaade Tivatile ja Kotorile, mida lahutab teineteisest mägi. Suur kruiisilaev Kotori sadamas paistis tikutopsist väiksem. Rahvusparki sisenedes on vaja tasuda 2 eurot inimese kohta, sissepääs on tähistatud ja piletiraha saamiseks peatatakse auto hetkeks. Sissepääsust edasi tuli  1540 meetrit merepinnast asuvasse mausoleumini veel sõita umbes pool tundi. Mausoleumis puhkab Petar Petrović Njegoš's  põrm, tegemist on poeedi

ja filosoofiga, kes juba eluajal valis selle koha välja oma viimaseks puhkepaigaks. Lisaks mausoleumile on sinna ehitatud ka ümmargune vaateplatvorm, mis meie külastuse ajal oli lausa peal pool pilvi. Sealne rahvusrestoran polnud veel täiesti avatud, kuid toitu juba serveeriti. Kaks suppi, kaks kohvi, õlu ja mahl läksid maksma 10 eurot. Reisi kõige odavam lõuna. 

Koos rahvuspargi külastusega sõitsime piirkonnas ring ja sattusime Rijeka Crnojevićasse ja Cetinjesse. Rijeka Crnojevićasse asub jõe ääres ja sealne

vaatamisväärsus on vana sild. Edasi Cetinje poole sõites avanes vaade Crnojević jõele, mis lookleb mägede vahel. Cetinje on Montenegro vürstkonna kunagine pealinn. Seal vaatasime Vlaška kirikut ja Cetinje kloostrit.

Tivati lähedalt avastasime ka ilusa lahesopis asuva ranna Plavi Horizonti. Kui enamasti on rannad kõik kiviklibused, siis Plavi Horizonti on liivarand. Seal veetsime ka oma viimase reisipäeva hommiku.